kohustatud võtma asjakohaseid turvameetmeid ja teatama tõsistest intsidentidest asjaomasele riigi ametiasutusele. Põhjus on selles, et selliste teenustega seotud turvaintsidentide mõju võib kujutada nendele teenustele suurt ohtu, mis võib põhjustada tõsiseid häireid majandustegevuses ja ühiskonnas laiemalt, vähendades kasutajate usaldust ja tekitades suurt kahju liidu majandusele24. Käesolevas punktis antakse ülevaade võrgu- ja infoturbe direktiivi II ja III lisaga hõlmatud üksustest ning loetletakse nende kohustused. Põhjalikumalt käsitletakse oluliste teenuste operaatorite identifitseerimist, arvestades selle protsessi tähtsust võrgu- ja infoturbe direktiivi ühtlustatud rakendamiseks kõikjal ELis. Samuti selgitatakse põhjalikult digitaalse taristu ja digitaalse teenuse osutajate määratlusi. Käsitletakse ka täiendavate sektorite kaasamise võimalust ja selgitatakse erilist lähenemisviisi seoses digitaalse teenuse osutajatega. 4.1. Oluliste teenuste operaatorid Võrgu- ja infoturbe direktiivis ei ole täpselt määratletud, milliseid üksusi peetakse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvateks oluliste teenuste operaatoriteks. Selle asemel esitatakse kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad järgima identifitseerimisprotsessi läbiviimisel, mille tulemusena määratakse kokkuvõttes kindlaks, milliseid II lisas loetletud üksuste liigi alla kuuluvaid ettevõtjaid peetakse oluliste teenuste operaatoriteks, kes peavad seega täitma direktiivis sätestatud kohustusi. 4.1.1. Võrgu- ja infoturbe direktiivi II lisas loetletud üksuste liigid Artikli 4 punktis 4 on oluliste teenuste operaator määratletud kui direktiivi II lisas osutatud liiki avaliku või erasektori üksus, mis vastab artikli 5 lõikes 2 sätestatud nõuetele. II lisas on loetletud sektorid, allsektorid ja üksuste liigid, mille puhul liikmesriigid peavad läbi viima identifitseerimisprotsessi vastavalt artikli 5 lõikele 225. Need sektorid on energeetika, transport, pangandus, finantsturu taristud, tervishoid, joogivee varustus ja jaotamine ning digitaalne taristu. Enamiku nn traditsioonilistesse sektoritesse kuuluvate üksuste kohta sisaldavad ELi õigusaktid väljakujunenud määratlusi, millele osutatakse II lisas. See ei kehti digitaalse taristu sektori kohta, mis on loetletud II lisa punktis 7 ning hõlmab interneti vahetuspunkte, domeeninimede süsteeme ja tippdomeeninimede registreid. Nende määratluste täpsustamiseks selgitatakse neid järgnevalt üksikasjalikult. 1) Interneti vahetuspunkt Interneti vahetuspunkti mõiste on määratletud artikli 4 punktis 13 ja seda on täpsustatud põhjenduses 18; see on võrgustik, mis võimaldab rohkem kui kahe sõltumatu tehniliselt eraldiseisva süsteemi omavahelist ühendamist, eelkõige selleks, et hõlbustada internetiliikluse 24 25 Vt põhjendus 2. Identifitseerimisprotsessi kohta vaata täpsemalt punkt 4.1.6. 20

Select target paragraph3

Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents