kohustatud võtma asjakohaseid turvameetmeid ja teatama tõsistest intsidentidest asjaomasele
riigi ametiasutusele. Põhjus on selles, et selliste teenustega seotud turvaintsidentide mõju võib
kujutada nendele teenustele suurt ohtu, mis võib põhjustada tõsiseid häireid
majandustegevuses ja ühiskonnas laiemalt, vähendades kasutajate usaldust ja tekitades suurt
kahju liidu majandusele24.
Käesolevas punktis antakse ülevaade võrgu- ja infoturbe direktiivi II ja III lisaga hõlmatud
üksustest ning loetletakse nende kohustused. Põhjalikumalt käsitletakse oluliste teenuste
operaatorite identifitseerimist, arvestades selle protsessi tähtsust võrgu- ja infoturbe direktiivi
ühtlustatud rakendamiseks kõikjal ELis. Samuti selgitatakse põhjalikult digitaalse taristu ja
digitaalse teenuse osutajate määratlusi. Käsitletakse ka täiendavate sektorite kaasamise
võimalust ja selgitatakse erilist lähenemisviisi seoses digitaalse teenuse osutajatega.
4.1. Oluliste teenuste operaatorid
Võrgu- ja infoturbe direktiivis ei ole täpselt määratletud, milliseid üksusi peetakse direktiivi
kohaldamisalasse kuuluvateks oluliste teenuste operaatoriteks. Selle asemel esitatakse
kriteeriumid, mida liikmesriigid peavad järgima identifitseerimisprotsessi läbiviimisel, mille
tulemusena määratakse kokkuvõttes kindlaks, milliseid II lisas loetletud üksuste liigi alla
kuuluvaid ettevõtjaid peetakse oluliste teenuste operaatoriteks, kes peavad seega täitma
direktiivis sätestatud kohustusi.
4.1.1. Võrgu- ja infoturbe direktiivi II lisas loetletud üksuste liigid
Artikli 4 punktis 4 on oluliste teenuste operaator määratletud kui direktiivi II lisas osutatud
liiki avaliku või erasektori üksus, mis vastab artikli 5 lõikes 2 sätestatud nõuetele. II lisas on
loetletud sektorid, allsektorid ja üksuste liigid, mille puhul liikmesriigid peavad läbi viima
identifitseerimisprotsessi vastavalt artikli 5 lõikele 225. Need sektorid on energeetika,
transport, pangandus, finantsturu taristud, tervishoid, joogivee varustus ja jaotamine ning
digitaalne taristu.
Enamiku nn traditsioonilistesse sektoritesse kuuluvate üksuste kohta sisaldavad ELi
õigusaktid väljakujunenud määratlusi, millele osutatakse II lisas. See ei kehti digitaalse taristu
sektori kohta, mis on loetletud II lisa punktis 7 ning hõlmab interneti vahetuspunkte,
domeeninimede süsteeme ja tippdomeeninimede registreid. Nende määratluste täpsustamiseks
selgitatakse neid järgnevalt üksikasjalikult.
1) Interneti vahetuspunkt
Interneti vahetuspunkti mõiste on määratletud artikli 4 punktis 13 ja seda on täpsustatud
põhjenduses 18; see on võrgustik, mis võimaldab rohkem kui kahe sõltumatu tehniliselt
eraldiseisva süsteemi omavahelist ühendamist, eelkõige selleks, et hõlbustada internetiliikluse
24
25
Vt põhjendus 2.
Identifitseerimisprotsessi kohta vaata täpsemalt punkt 4.1.6.
20
Select target paragraph3
Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents