Käesolevas punktis keskendutakse sellele, kuidas võrgu- ja infoturbe direktiiv edendab liikmesriikide valmisolekut, kohustades neid määrama tulemuslikud riiklikud pädevad asutused ja moodustama küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSIRTid). Täpsemalt hõlmab käesolev punkt riiklike pädevate asutuste määramise kohustust ja ühtse kontaktpunkti ülesandeid. Käsitletakse kolme teemat: a) võimalikud riiklikud juhtimisstruktuurid (nt tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud mudelid jne) ja muud nõuded; b) ühtse kontaktpunkti roll ja c) küberturbe intsidentide lahendamise üksused. 3.1. Asutuste liik Võrgu- ja infoturbe direktiivi artiklis 8 on sätestatud liikmesriikide kohustus määrata võrguja infosüsteemide turbe vallas riiklikud pädevad asutused, tunnistades sõnaselgelt võimalust määrata „ühe või mitu riiklikku pädevat asutust“. Direktiivi põhjenduses 30 selgitatakse seda poliitikavalikut järgmiselt: „Arvestades riikide juhtimisstruktuuride erinevusi ning selleks, et kaitsta juba kehtivat valdkondlikku korda või liidu reguleerivaid ja järelevalveasutusi ning et vältida dubleerimist, peaksid liikmesriigid saama käesoleva direktiivi alusel nimetada oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud ülesannete täitmiseks rohkem kui ühe riikliku pädeva asutuse“. Sellest tulenevalt on liikmesriikidel võimalik määrata üks keskne asutus, mis tegeleb kõigi direktiiviga hõlmatud sektorite ja teenustega, või mitu asutust, olenevalt näiteks sektori liigist. Lähenemisviisi üle otsustamisel võivad liikmesriigid tugineda kogemustele, mis on saadud riiklikest lähenemisviisidest, mida kasutatakse elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitset käsitlevate kehtivate õigusaktide kontekstis. Nagu selgub tabelist 1, otsustasid liikmesriigid kasutada elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse pädevuse määramisel riigi tasandil tsentraliseeritud või detsentraliseeritud lähenemisviisi. Riikide näiteid kasutatakse siin üksnes näitlikustamiseks ja eesmärgiga juhtida liikmesriikide tähelepanu olemasolevatele korralduslikele raamistikele. Komisjoni ei taha seega jätta muljet nagu tuleks asjaomastes riikides elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse puhul kasutatud mudelit kasutada ka võrgu- ja infoturbe direktiivi ülevõtmisel. Liikmesriigid võivad otsustada ka erinevate segavariantide kasuks, mis hõlmavad nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud lähenemisviiside elemente. Valiku võib teha kooskõlas direktiiviga hõlmatud erinevate sektorite ja teenuste varasema riikliku juhtimiskorraga; asjaomased asutused ning oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajatena identifitseeritud sidusrühmad võivad ka teha uue valiku. Liikmesriikide valikuid võivad mõjutada ka sellised olulised tegurid nagu küberturvalisuse alaste eriteadmiste olemasolu, rahastamiskaalutlused ning sidusrühmade ja riiklike huvide vahelised seosed (nt majanduse areng, avalik julgeolek jne). 3.2. Avalikustamine ja täiendavad asjaomased aspektid Artikli 8 lõike 7 kohaselt peavad liikmesriigid teatama komisjonile riiklike pädevate asutuste määramisest ja nende ülesannetest. Seda tuleb teha ülevõtmise kuupäevaks. 11

Select target paragraph3

Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents