Käesolevas punktis keskendutakse sellele, kuidas võrgu- ja infoturbe direktiiv edendab
liikmesriikide valmisolekut, kohustades neid määrama tulemuslikud riiklikud pädevad
asutused ja moodustama küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSIRTid). Täpsemalt
hõlmab käesolev punkt riiklike pädevate asutuste määramise kohustust ja ühtse kontaktpunkti
ülesandeid. Käsitletakse kolme teemat: a) võimalikud riiklikud juhtimisstruktuurid
(nt tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud mudelid jne) ja muud nõuded; b) ühtse
kontaktpunkti roll ja c) küberturbe intsidentide lahendamise üksused.
3.1. Asutuste liik
Võrgu- ja infoturbe direktiivi artiklis 8 on sätestatud liikmesriikide kohustus määrata võrguja infosüsteemide turbe vallas riiklikud pädevad asutused, tunnistades sõnaselgelt võimalust
määrata „ühe või mitu riiklikku pädevat asutust“. Direktiivi põhjenduses 30 selgitatakse seda
poliitikavalikut järgmiselt: „Arvestades riikide juhtimisstruktuuride erinevusi ning selleks, et
kaitsta juba kehtivat valdkondlikku korda või liidu reguleerivaid ja järelevalveasutusi ning et
vältida dubleerimist, peaksid liikmesriigid saama käesoleva direktiivi alusel nimetada oluliste
teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega
seotud ülesannete täitmiseks rohkem kui ühe riikliku pädeva asutuse“.
Sellest tulenevalt on liikmesriikidel võimalik määrata üks keskne asutus, mis tegeleb kõigi
direktiiviga hõlmatud sektorite ja teenustega, või mitu asutust, olenevalt näiteks sektori liigist.
Lähenemisviisi üle otsustamisel võivad liikmesriigid tugineda kogemustele, mis on saadud
riiklikest lähenemisviisidest, mida kasutatakse elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitset
käsitlevate kehtivate õigusaktide kontekstis. Nagu selgub tabelist 1, otsustasid liikmesriigid
kasutada elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse pädevuse määramisel riigi tasandil
tsentraliseeritud või detsentraliseeritud lähenemisviisi. Riikide näiteid kasutatakse siin üksnes
näitlikustamiseks ja eesmärgiga juhtida liikmesriikide tähelepanu olemasolevatele
korralduslikele raamistikele. Komisjoni ei taha seega jätta muljet nagu tuleks asjaomastes
riikides elutähtsate infoinfrastruktuuride kaitse puhul kasutatud mudelit kasutada ka võrgu- ja
infoturbe direktiivi ülevõtmisel.
Liikmesriigid võivad otsustada ka erinevate segavariantide kasuks, mis hõlmavad nii
tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud lähenemisviiside elemente. Valiku võib teha
kooskõlas direktiiviga hõlmatud erinevate sektorite ja teenuste varasema riikliku
juhtimiskorraga; asjaomased asutused ning oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse
osutajatena identifitseeritud sidusrühmad võivad ka teha uue valiku. Liikmesriikide valikuid
võivad mõjutada ka sellised olulised tegurid nagu küberturvalisuse alaste eriteadmiste
olemasolu, rahastamiskaalutlused ning sidusrühmade ja riiklike huvide vahelised seosed (nt
majanduse areng, avalik julgeolek jne).
3.2. Avalikustamine ja täiendavad asjaomased aspektid
Artikli 8 lõike 7 kohaselt peavad liikmesriigid teatama komisjonile riiklike pädevate asutuste
määramisest ja nende ülesannetest. Seda tuleb teha ülevõtmise kuupäevaks.
11
Select target paragraph3
Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents