Küberturvalisusega seondub tugevalt hariduslik mõõde. Tõhus küberturvalisus sõltub palju sellest, millised on asjaomaste isikute oskused. Prognooside kohaselt on aastaks 2022 Euroopas erasektoris puudu 350 000 küberturbepädevustega erialaspetsialisti51. Küberturvalisuse valdkonna haridust tuleks parandada kõigil tasanditel, alustades kübervaldkonna töötajate korrapärase koolituse, kõigi IT-spetsialistide küberturvalisuse alase täiendkoolituse ja uute spetsiifiliste küberturvalisuse õppekavadega. Tuleks luua tugevad akadeemilise pädevuse keskused, et rahuldada vajadused kiirendatud õppe ja koolituse järele, mis võiks põhineda Euroopa küberturvalisuse uurimis- ja pädevuskeskuse ja ENISA juhistel. Eesmärk on, et selliste IKT-toodete ja -süsteemide loomine, kus turvalisuse põhimõtetega arvestatakse juba algusest peale, muutuks iseenesestmõistetavaks. Küberturvalisuse alane haridus ei tohiks piirduda IT-spetsialistidega, vaid küberturvalisust tuleks arvesse võtta ka teiste valdkondade õppekavades, nagu inseneriteadustes, ärijuhtimises või õigusteaduses, ja ka konkreetsete sektorite kutseõppes. Lõpuks tuleks parandada digioskuste omandamise käigus koolis nii alg- kui ka keskkooli õpetajate ja õpilaste teadlikkust küberkuritegevusest ja -turvalisusest. Ka EL peaks koos liikmesriikidega aitama sellele tööle kaasa, tuginedes digioskuste ja töökohtade koalitsioonile52 ja luues näiteks VKEde jaoks küberturvalisusega seotud praktikakavu. 2.7 Küberhügieeni ja küberteadlikkuse propageerimine Kuna 95 % küberintsidentidest on väidetavalt põhjustatud „teatavat liiki inimlikust eksimusest (kas tahtlikust või mitte)“,53 siis on inimteguril oluline osa. Seega vastutame me kõik küberturvalisuse eest. See tähendab, et peab muutuma meie isiklik käitumine, aga ka ettevõtete ja haldusasutuste käitumine tagamaks, et kõik mõistavad ohu tõsidust ning omavad vahendeid ja oskusi, mille abil rünne kiiresti avastada ja end selle vastu aktiivselt kaitsta. Inimesed peavad välja kujundama küberhügieeniharjumused ning ettevõtted ja organisatsioonid peavad vastu võtma nõuetekohased riskipõhised küberturvalisuse programmid ja neid korrapäraselt ajakohastama, et need kajastaksid muutuvat riskikeskkonda. Võrgu- ja infoturbe direktiivis nähakse ette liikmesriikide kohustus vahetada teavet ELi tasandil toimuvate küberrünnete kohta ning tehakse neile ülesandeks koostada põhjalik riiklik küberturbestrateegia ja võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse raamistik. Ametiasutustel peaks nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil ka edaspidi olema nende jõupingutuste tegemisel juhtiv roll. Esiteks, liikmesriigid peaksid tegema küberturbevahendid ettevõtetele ja inimestele võimalikult kättesaadavaks. Eelkõige tuleks rohkem teha selleks, et ennetada küberkuritegevust ja leevendada selle mõju lõppkasutajale. Üheks näiteks on Europoli kampaania „Ei lunavarale“ (NoMoreRansom),54 mis töötati välja õiguskaitseasutuste ja küberturbeettevõtete tihedas koostöös, et aidata kasutajal ennetada lunavaraga nakatumist ja dekrüptida andmed, kui ta on langenud ründe ohvriks. Samalaadsed projektid tuleks töötada välja ka muud liiki pahavara jaoks ja muudes valdkondades ning EL peaks looma koondportaali, et pakkuda kõiki asjaomaseid vahendeid ühtse kontaktpunkti kaudu, kus 51 52 53 54 Global Information Security Workforce Study 2017. Maailma tasandil on prognoositud puudujäägiks 1,8 miljonit. https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/digital-skills-jobs-coalition. IBM „The Cybersecurity Intelligence Index“ 2014, viidatud väljaandes Securitymagazine.com, 19. juuni 2014. https://www.nomoreransom.org/. 11

Select target paragraph3

Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents