Küberturvalisusega seondub tugevalt hariduslik mõõde. Tõhus küberturvalisus sõltub palju
sellest, millised on asjaomaste isikute oskused. Prognooside kohaselt on aastaks 2022
Euroopas erasektoris puudu 350 000 küberturbepädevustega erialaspetsialisti51.
Küberturvalisuse valdkonna haridust tuleks parandada kõigil tasanditel, alustades
kübervaldkonna töötajate korrapärase koolituse, kõigi IT-spetsialistide küberturvalisuse alase
täiendkoolituse ja uute spetsiifiliste küberturvalisuse õppekavadega. Tuleks luua tugevad
akadeemilise pädevuse keskused, et rahuldada vajadused kiirendatud õppe ja koolituse järele,
mis võiks põhineda Euroopa küberturvalisuse uurimis- ja pädevuskeskuse ja ENISA juhistel.
Eesmärk on, et selliste IKT-toodete ja -süsteemide loomine, kus turvalisuse põhimõtetega
arvestatakse juba algusest peale, muutuks iseenesestmõistetavaks. Küberturvalisuse alane
haridus ei tohiks piirduda IT-spetsialistidega, vaid küberturvalisust tuleks arvesse võtta ka
teiste valdkondade õppekavades, nagu inseneriteadustes, ärijuhtimises või õigusteaduses, ja
ka konkreetsete sektorite kutseõppes. Lõpuks tuleks parandada digioskuste omandamise
käigus koolis nii alg- kui ka keskkooli õpetajate ja õpilaste teadlikkust küberkuritegevusest ja
-turvalisusest.
Ka EL peaks koos liikmesriikidega aitama sellele tööle kaasa, tuginedes digioskuste ja
töökohtade koalitsioonile52 ja luues näiteks VKEde jaoks küberturvalisusega seotud
praktikakavu.
2.7
Küberhügieeni ja küberteadlikkuse propageerimine
Kuna 95 % küberintsidentidest on väidetavalt põhjustatud „teatavat liiki inimlikust eksimusest
(kas tahtlikust või mitte)“,53 siis on inimteguril oluline osa. Seega vastutame me kõik
küberturvalisuse eest. See tähendab, et peab muutuma meie isiklik käitumine, aga ka
ettevõtete ja haldusasutuste käitumine tagamaks, et kõik mõistavad ohu tõsidust ning omavad
vahendeid ja oskusi, mille abil rünne kiiresti avastada ja end selle vastu aktiivselt kaitsta.
Inimesed peavad välja kujundama küberhügieeniharjumused ning ettevõtted ja
organisatsioonid peavad vastu võtma nõuetekohased riskipõhised küberturvalisuse
programmid ja neid korrapäraselt ajakohastama, et need kajastaksid muutuvat riskikeskkonda.
Võrgu- ja infoturbe direktiivis nähakse ette liikmesriikide kohustus vahetada teavet ELi
tasandil toimuvate küberrünnete kohta ning tehakse neile ülesandeks koostada põhjalik riiklik
küberturbestrateegia ja võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse raamistik. Ametiasutustel peaks
nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil ka edaspidi olema nende jõupingutuste tegemisel juhtiv
roll.
Esiteks, liikmesriigid peaksid tegema küberturbevahendid ettevõtetele ja inimestele
võimalikult kättesaadavaks. Eelkõige tuleks rohkem teha selleks, et ennetada
küberkuritegevust ja leevendada selle mõju lõppkasutajale. Üheks näiteks on Europoli
kampaania „Ei lunavarale“ (NoMoreRansom),54 mis töötati välja õiguskaitseasutuste ja
küberturbeettevõtete tihedas koostöös, et aidata kasutajal ennetada lunavaraga nakatumist ja
dekrüptida andmed, kui ta on langenud ründe ohvriks. Samalaadsed projektid tuleks töötada
välja ka muud liiki pahavara jaoks ja muudes valdkondades ning EL peaks looma
koondportaali, et pakkuda kõiki asjaomaseid vahendeid ühtse kontaktpunkti kaudu, kus
51
52
53
54
Global Information Security Workforce Study 2017. Maailma tasandil on prognoositud puudujäägiks
1,8 miljonit.
https://ec.europa.eu/digital-single-market/en/digital-skills-jobs-coalition.
IBM „The Cybersecurity Intelligence Index“ 2014, viidatud väljaandes Securitymagazine.com, 19. juuni
2014.
https://www.nomoreransom.org/.
11
Select target paragraph3
Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents