seisukohast. Küberturvalisuse nõuded ongi juba olnud ELi kaupadele ja teenustele
kaubandustõketeks olulistes sektorites mitme kolmanda riigi majanduses. ELi
küberturvalisuse sertifitseerimise raamistik tugevdab veelgi Euroopa rahvusvahelist
positsiooni ja seda tuleks täiendada pidevate püüdlustega koostada kõrge turvalisusastmega
üleilmsed standardid ja vastastikuse tunnustamise lepingud.
2.3
Rakendada täielikult võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiivi
Peamised vahendid küberturvalisuse tagamiseks on praegu riikide kätes. Seepärast on ELi
tunnistanud vajadust rangemate standardite järele. Ulatuslikud küberintsidendid mõjutavad
harva üksnes ühte liikmesriiki, sest kesksed valdkonnad nagu pangandus, energeetika või
transport on olemuselt järjest üleilmsemad, järjest rohkem digilahendustest sõltuvad ja
omavahel ühendatud.
Võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiiv (edaspidi „võrgu- ja infoturbe direktiiv“) on
esimene kogu ELi hõlmav küberturvalisust käsitlev õigusakt32. Selle eesmärk on parandada
vastupidavusvõimet riikide küberturvalisuse võimete parandamise kaudu, edendada
liikmesriikide vahel paremat koostööd ning nõuda, et ettevõtjad olulistes sektorites võtaksid
kasutusele tõhusad riskihaldusvõtted ja teataksid raskematest intsidentidest riiklikele
ametiasutustele. Need nõuded kehtivad ka kolme tüüpi peamiste internetiteenuste pakkujate
suhtes: pilvandmetöötlus, otsingumootorid ja internetipõhised kauplemiskohad. Selle eesmärk
on tugevam ja süsteemsem lähenemisviis ja parem teabevahetus.
ELi kübervastupidavusvõime seisukohast on äärmiselt oluline, et kõik liikmesriigid
rakendavad 2018. aasta maiks direktiivi täies ulatuses. Seda protsessi toetab liikmesriikide
kollektiivne tegutsemine, mis päädib 2017. aasta sügiseks juhistega, et toetada ühtlustatumat
rakendamist, eelkõige seoses oluliste teenuste operaatoritega. Komisjon avaldab ka selle
küberturvalisuse paketi osana teatise,33 et toetada liikmesriike nende püüdlustes ning pakkuda
liikmesriikide parimaid tavasid, mis on seotud direktiivi rakendamisega, ja juhiseid selle
kohta, kuidas direktiiv peaks praktikas toimima.
Teabevahetuse osas vajab direktiiv täiendamist. Näiteks hõlmab direktiiv üksnes olulisi
strateegilisi sektoreid, kuid loogiliselt võttes oleks vaja kõigi küberründest tabatud
sidusrühmade jaoks samasugust lähenemisviisi, et nõrkuseid hinnataks süstemaatiliselt ja
uuritaks, mis teid pidi küberründajad sisenevad. Lisaks on avaliku ja erasektori vaheline
koostöö ja teabejagamine mitmeti takistatud. Valitsused ja riigiasutused ei taha alati jagada
küberturvalisuse seisukohast olulist teavet, kartes kahjustada riikliku julgeolekut või
konkurentsivõimet. Eraettevõtjad ei taha jagada teavet oma kübernõrkuste ja sellest tuleneva
kahju kohta, kartes avalikustada tundlikku äriteavet, riskida oma mainega või riskida
andmekaitse normide rikkumisega34. Usaldust on vaja parandada, et avaliku ja erasektori
partnerlused toetaksid laiemat koostööd ja suuremat teabejagamist rohkemate sektorite vahel.
Teabe jagamise ja analüüsimise keskuste roll on eriti oluline, et luua era- ja avaliku sektori
vahel teabejagamiseks vajalik usaldus. Esimesed sammud konkreetsetes elutähtsates
sektorites on tehtud: näiteks lennunduses on loodud Euroopa lennunduse küberjulgeoleku
32
33
34
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada
võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus.
COM(2017) 476.
Cybersecurity in the European Digital Single Market, High level group of Scientific Advisors, March 2017.
Eraldi teema on ärisaladused. 2016. aasta juuli teatises „Euroopa kübervastupidavusvõime süsteemi
tugevdamine“ nimetati, et ärisaladuste kübervargustest teatamisse suhtutakse vastumeelsusega, ja rõhutati,
kui olulised on usaldusväärsed teatamiskanalid, mis tagavad konfidentsiaalsuse.
7
Select target paragraph3
Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents