seisukohast. Küberturvalisuse nõuded ongi juba olnud ELi kaupadele ja teenustele kaubandustõketeks olulistes sektorites mitme kolmanda riigi majanduses. ELi küberturvalisuse sertifitseerimise raamistik tugevdab veelgi Euroopa rahvusvahelist positsiooni ja seda tuleks täiendada pidevate püüdlustega koostada kõrge turvalisusastmega üleilmsed standardid ja vastastikuse tunnustamise lepingud. 2.3 Rakendada täielikult võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiivi Peamised vahendid küberturvalisuse tagamiseks on praegu riikide kätes. Seepärast on ELi tunnistanud vajadust rangemate standardite järele. Ulatuslikud küberintsidendid mõjutavad harva üksnes ühte liikmesriiki, sest kesksed valdkonnad nagu pangandus, energeetika või transport on olemuselt järjest üleilmsemad, järjest rohkem digilahendustest sõltuvad ja omavahel ühendatud. Võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse direktiiv (edaspidi „võrgu- ja infoturbe direktiiv“) on esimene kogu ELi hõlmav küberturvalisust käsitlev õigusakt32. Selle eesmärk on parandada vastupidavusvõimet riikide küberturvalisuse võimete parandamise kaudu, edendada liikmesriikide vahel paremat koostööd ning nõuda, et ettevõtjad olulistes sektorites võtaksid kasutusele tõhusad riskihaldusvõtted ja teataksid raskematest intsidentidest riiklikele ametiasutustele. Need nõuded kehtivad ka kolme tüüpi peamiste internetiteenuste pakkujate suhtes: pilvandmetöötlus, otsingumootorid ja internetipõhised kauplemiskohad. Selle eesmärk on tugevam ja süsteemsem lähenemisviis ja parem teabevahetus. ELi kübervastupidavusvõime seisukohast on äärmiselt oluline, et kõik liikmesriigid rakendavad 2018. aasta maiks direktiivi täies ulatuses. Seda protsessi toetab liikmesriikide kollektiivne tegutsemine, mis päädib 2017. aasta sügiseks juhistega, et toetada ühtlustatumat rakendamist, eelkõige seoses oluliste teenuste operaatoritega. Komisjon avaldab ka selle küberturvalisuse paketi osana teatise,33 et toetada liikmesriike nende püüdlustes ning pakkuda liikmesriikide parimaid tavasid, mis on seotud direktiivi rakendamisega, ja juhiseid selle kohta, kuidas direktiiv peaks praktikas toimima. Teabevahetuse osas vajab direktiiv täiendamist. Näiteks hõlmab direktiiv üksnes olulisi strateegilisi sektoreid, kuid loogiliselt võttes oleks vaja kõigi küberründest tabatud sidusrühmade jaoks samasugust lähenemisviisi, et nõrkuseid hinnataks süstemaatiliselt ja uuritaks, mis teid pidi küberründajad sisenevad. Lisaks on avaliku ja erasektori vaheline koostöö ja teabejagamine mitmeti takistatud. Valitsused ja riigiasutused ei taha alati jagada küberturvalisuse seisukohast olulist teavet, kartes kahjustada riikliku julgeolekut või konkurentsivõimet. Eraettevõtjad ei taha jagada teavet oma kübernõrkuste ja sellest tuleneva kahju kohta, kartes avalikustada tundlikku äriteavet, riskida oma mainega või riskida andmekaitse normide rikkumisega34. Usaldust on vaja parandada, et avaliku ja erasektori partnerlused toetaksid laiemat koostööd ja suuremat teabejagamist rohkemate sektorite vahel. Teabe jagamise ja analüüsimise keskuste roll on eriti oluline, et luua era- ja avaliku sektori vahel teabejagamiseks vajalik usaldus. Esimesed sammud konkreetsetes elutähtsates sektorites on tehtud: näiteks lennunduses on loodud Euroopa lennunduse küberjulgeoleku 32 33 34 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta direktiiv 2016/1148 meetmete kohta, millega tagada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus. COM(2017) 476. Cybersecurity in the European Digital Single Market, High level group of Scientific Advisors, March 2017. Eraldi teema on ärisaladused. 2016. aasta juuli teatises „Euroopa kübervastupidavusvõime süsteemi tugevdamine“ nimetati, et ärisaladuste kübervargustest teatamisse suhtutakse vastumeelsusega, ja rõhutati, kui olulised on usaldusväärsed teatamiskanalid, mis tagavad konfidentsiaalsuse. 7

Select target paragraph3

Connect to a paragraph
Connect to an entity
Disable highlights
Add to table of contents